Julgen väita, et meie elukvaliteet on saarel elades kordades paranenud, ma näen ja tunnen seda kogu oma kehaga. Tallinnas elasime suure maantee ääres, ööpäev läbi toimus pidev autode voorimine, siin on meie kodu tupiktänava lõpus ja auto hääli kostub vaid siis, kui külalised hoovi sõidavad. Saan oma unevajaduse täis magatud ammu enne seda, kui äratuskell heliseb. Tallinnas olin viimane pereliige, kes voodist välja kangutatud sai, ikka oli vaja öösel ärgata rallitava mootorratta, valjut tümpsu mängiva rullnoka või vilkuritega ja signaaliga sõitva politsei- või kiirabiauto helide peale.
Sellist suurt elumuutust kaaludes soovitan alati läbi mõelda milliseid muutuseid see endaga lisaks kaasa võiks tuua. Kolimine, kasvõi sama linna uude korterisse võiks tähendada seda, et mingisugused pahed võiksid vanasse koju maha jääda. Otsustasin, et meie laste magama minekutega peab asi korda saama. Ma ei soovi veel mitut aastat mööda saata laste voodi kõrval istudes, neil käest kinni hoides, neid silitades või nunnutades kuni nad magama jäävad. Aja raiskamine! Tallinnas elades jagasid lapsed ühte tuba, kui me lapsed õhtul voodisse panime ja seejärel toast ära tulime, et nad ise magama jääksid, hakkas toas trall pihta. Olukorra lahendas see, kui mina või abikaasa seni laste kõrval istus, kuni nad uinusid. Hiiumaal läks algus samamoodi, lapsed on küll eraldi tubades aga abikaasa ronis ikka pisema juurde kaissu seniks kuni ta uinus, ikka uus kodu ju ja võõras tuba...
Kuri ema otsustas aga korra majja lüüa ja selleks tekkis ideaalne võimalus siis kui hea isa 2 päeva komandeeringus viibis. Lapsed oma tubadesse, pead padjale, teki alla, musi, kalli, pai ja head ööd. Kui lapsed virisema hakkavad ja voodisse kaissu kutsuvad, siis vastus on, et emme peab toimetama - nõud tuleb puhtaks pesta, pesumasin tuleb tööle panna, toad korda sättida, lasteaia asjad valmis panna, teha on palju. Kui veel virinat tuleb, siis minna ja jälle seletada, et emme toimetab. Toimetamist on hea veel nii teha, et lapsed sinu samme ja kolistamist kuuleksid, siis tunnevad nad ennast turvaliselt ja teavad, et oled kuskil nende lähedal olemas ja see teadmine aitab uinuda. Avastasin, et pesumasina loksumise saatel uinivad nad veelgi rutem. Ja päriselt, kui hea isa kolmandal õhtul koju tuli, saatsin lapsed voodisse, nad uinusid ise ja hea isa imestas silmad suureks.
Siin Hiiumaal kipuvad ka kõik unistused ja mõtted iseenesest täituma. Kolimisprotsessis kujutasin ette kuidas uuesti tennise treeningutega alustan, tahtsin kindlasti panustada Hiiumaa spordisündmuste korraldamisse ja igatsen siin kohutavalt oma mandril elavaid sõpru, keda ka siis kui ise mandril elasin, väga harva nägin.
Aga nüüd, jõudmata ise oma vanale tennisetreenerile helistada ja treenimisvõimaluste kohta uurida, astub ta minu töökoha uksest sisse ja muidugi ma uurin esimese asjana mitte seda, kuidas ma teda aidata saan, vaid hoopis seda, millal ma tema trenni võin tulla. Paar päeva hiljem osalesin oma esimeses tennise trennis üle umbes viie aasta. Treeneriga tuli sel samal esimesel taaskohtumisel jutuks, et ta mäletab, kuidas ma oma sõbranna Mariaga ühel suvel tema juures tennist mängimas käisin. Ja jällegi, nagu hundist räägid, tund aega hiljem, kui tööpäev hakkab läbi saama ja sõprade igatsus aina suureneb, kirjutab mulle Maria ja küsib, kas ta võib meile külla tulla. Juba on näha, kuhu see jutt tüürib, korraldan juba mõnda aega ka Hiiumaa jooksuspordi suursündmust, Hiiumaa Maratoni. Ei teagi, kuidas see nii juhtus!
Mis aga Hiiumaal elamise juures kurb on, on minu antud lubadus kohalikku toitu tarbida ja see, et seda lubadust ei ole võimalik mul veel täita. Ma püüan kõigest väest aga ikka ja jälle olen sunnitud teatud mujal toodetud ja mujal kasvanud toormaterjalist produkte ostma sest sarnast toodet ei ole Hiiumaal olemas või ma veel ei tea, et see olemas oleks. Samuti tundub, et enamus Hiiumaal toodetud tooted valmivad sisserännanud toormaterjalist. Andsin endale järgmise lubaduse, et osutan sellele tähelepanu, küsin kohalikku ning tekitan seeläbi nõudlust. Ja hakkan ise oma toitu kasvatama!
Toidu juures on kurb ka see, et Kärdlas ja selle lähedal on talvel avatud vaid umbes 3 söögikohta, mitte üheski neis ei ole eraldi taometoidu menüüd. Ühes söögikohas on võimalik menüüst ilma lihata juurviljavokki tellida aga üldiselt on nii, et kui päevamenüüs ei ole ühtegi lihtata toitu, siis lihtsalt ei olegi ühtegi lihata toitu. Olen lõunaks sellistel päevadel näiteks pannkooke moosiga söönud või siis kanasalatit ilma kanata ja koos kolme keedukartuliga Selle salati eest küsiti aga ikka kanasalati hinda 7,50 eur, hinna kompenseerimiseks segati salat läbi rohke majoneesiga. Taimetoit tähendab siin sisuliselt seda, et saab ju pakkuda kartulit ja salatit ja jahukastet (siis kui ise küsida) ja nii kõik päevad jutti aga keegi ei ole mõelnud, et kas selline toit on mitmekülgne ja annab kätte maksimum ulatuses erinevad vajalikud toitained.
Aga ikka olen rõõmus, õnnelik ja rahul, et Hiiumaal elan.
